* * *
Ervini kehastaja, Matti, muljetab:
Kuna näitemäng on läbi elu olnud üks minu vähestest hobidest siis olen tegelikult onnelik et sain nüüd ka filmitegemise leiba maitsta. Juba esimesest võttepäevast peale oli tunda resissööride abivalmidust ja mõnusat koostööd. Türisalu pangal oli kindel tunne ennast kaskadööri kätte usaldada-temast kohe õhkus rahulikku julget tunnet. Pidusöök raudteel ja bussi katusele ronimine ajas ennastki naerma. Kõik inimesd, kellega tuli kokku puutuda,olid hiiglama vahvad ja hästi sõbralikud.
Aitäh teile kõigile selle toreda augustikuu eest.
NB! Kiviõlis sai palju nalja kui ervin ja sanitarid vabal hetkel rahva hulgas ringi liikusid. Mõni pidas meid küll napakateks,mõned lasid end koos meiega fotole jäädvustada.
Tõnu Õllek: Filmitalgute võtteperiood oligi umbes selline nagu ette kujutasin:
Väga tore osa suvest oli see. Kõige raskem osa protsessist oli ootamine, aga see eest kui filmimiseks läks, siis aeg läks väga kähku ja lõbusalt. Kõik stseenid olid toredad. Rasket vaimselt ei olnud midagi. Füüsiliselt raskeks (vähemalt minu jaoks) võib pidada aga vaid Ida-Virumaal olevaid osasi stseene, kus mitu tundi pidi lihtsalt jooksma ringi. Ja siis uuesti jooksma, et saaks teise nurga alt ja siis veel kolmanda jne. Aga siiski oli põnev teha. Näiteks suht mõnus oli joosta tempo peal ringi rahakott käes ja vaadata kuidas inimesed reageerivad. Sama oli umbes Hauka laadal olles, kus kui ringi sõitsime siis üks inimene tuli läbi akna küsima, et kas olen ikka kaine. Tõsiselt vahva kogemus oli ja väga loodan, et tuleb veel võimalusi samas valdkonnas.
Näitlejatar Meri-Liis, meie filmi Susanna, räägib, mida tema sellest protsessist endaga kaasa võttis:
Hmm … kui aus olla, siis sellele on raske vastata, või hoopis ka mitte?
Ma tean seda, et sain ühe parima kogemuse oma elus, näitlemise alal. See oli võimas tunne..
Pole vahet, kas sa oled noor või vana, kogenenud või kogenematu, kui oled võtteplatsile tulnud, kehtib reegel- jää iseendaks, ükskõik kui raske see ka ei oleks.
See reegel andis mulle tänu Priit Joonasele nii palju positiivsust juurde, süstides endasse veel elurõõmu ja tänu kõigele avastasin endas jälle ühe külje. Olgugi kui raske mul oli vahepeal seal olla eriti tankistseenis, ületasin ma ennast sajaga, pingutasin ja andsin endast maksimumi.
Mida rohkem uusi kogemusi, seda lihtsam tulevikus. Kes teab, äkki lähen tulevikus näitlemisega koolikõrvalt veel rohkemgi tegelema.. :)
* * *
Piret semi-superjukuna
Kui Filmitalgutest esimesed jutud meedias liikuma hakkasid, oli mu kindel plaan sellest ka osa võtta. Kuna enne seda olin ma umbes aasta filmitegemisest väga huvitatud olnud, siis Filmitalgute idee läks väga peale. Pealegi oli nö professionaalsetel filmivõtetel osalemine minu to-do listist veel puudu.
Pääsesin kenasti režissööriks algselt planeeritud Tallinna stuudiovõtetele ning operaatoriks Raplamaale.
Ühelegi eelnevale "vaatame-võttepaiga-üle-ja-räägime" koolitusele ma Murphy seaduse tõttu ei jõudnudki. Ainus õigel ajal Raplasse liikuv ühistransport otsustas mitte väljuda ja Tallinnas toimuvad stuudiovõtted lõigati (vist) eelarve pärast välja. Selle korvamiseks sain olla režissöör Lääne-Virumaal, mis oli ainult hea, sest koostöö Rasmus Merivooga kõlas väga ägedalt.
Käisime Rasmusega ka Lääne-Virumaa võttepaika üle vaatamas. Sinna jõudmine võttis aga poole päevast, sest too vana mahajäetud maja tundus olevat nagu nõel heinakuhjas. Aga seevastu kuulasime ära Vergi sadama elanike parimad kummituslood ja nägime niisama Eestimaa huvitavaid paiku.
Lõpuks tegin Lääne-Virumaa võtetest kaks erinevat storyboardi: ühe koomiksiversiooni (ehk palju üleliigseid värve ja detaile) ja ühe õige versiooni (ehk konkreetne info). Viimane on ka üleval siin blogis.
Lääne-Virumaa võtted olidki minu esimesed võtted, ärkama pidi minu normaalsest ärkamisajast umbes 7 tundi varem. Kohale jõudes oli emotsioon laes, sest esimest korda sain oma silmaga kinnitust sellele, et asi tegelikult ka toimib ja inimesed teevad ettevalmistusi, et minu kui lavastajajuku käe all stseenid purgis oleks. Äge! Kiirelt vaatasime minu storyboardi üle ja tegime päevaplaani ära. Mul pidavat hea storyboard olema ja tuli välja, et minu ja Rasmuse nägemus asjast oli väga sarnane. Seda on alati hea kuulda.
Kui režissöörirolli astumine valmis oli, sujus võttepäev juba palju kiiremini. Eriti meeldiv oli see, et režissööride soovil toodi põllu peale ka lehmad. Lisapalvena toodi maja hoovi ka (nüüdseks juba staar-)lehm Lotte. Suured tänud kunstniketiimile ja Martenile selle eest!
Lõpuks sattusime ka ajapuudusesse ja viimased kaadrid filmisime juba pimedas.Tipphetk oli see, kui sain päris esimest korda steadicami proovida. Mulle kui (loodetavasti) tulevasele operaatorile oli see nagu sünnipäev. Huvitavaid hetki oli veel ikka väga palju, aga eks need on võttepäevade puhul juba tavalised.
Tagasiside ka minust kui režissöörist olevat väga hea, mis on igal juhul julgustav. Minu üllatuseks oli Rasmus plaaninud ka järgmise päeva Kohtla-Nõmme kaevanduses filmida. Võttegrupiga ööbimine oli minu silmis ainult hea uudis, sai ägedate inimestega rääkida. Sain kinnitust ka sellele, et minu tulevikuplaanid on õigesti seatud. Peale Kohtla-Nõmme võtteid läksin tagasi oma Keila koju.
Järgmine võttepäev oli minu jaoks Türisalu massistseeni võtted, kuhu ma plaanisin tegelikult minna massistseenist ja operaatori meistriklassist osa võtma. Esimese asjana andsid juba tuttavad superjukud mulle kaamera kätte. Mulle sobis. Eriti soovisin ma saada shoulder-rig'i (ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetada) kogemust. Sain. Võttel oli kohal ka kaamerakraana, mis on peale steadicami ilmselt mu lemmik. Terve päev möödus päikese käes filmides, seega sain endale särgi selga päevitatud ja vist midagi päikesepistele eelnevat. Aga ausalt öeldes ei heidutanud see mind kordagi, sest mulle meeldis kõik, mida sel päeval teha sai. Türisalul kerkis meil superjukudega üles ka mõte, et äkki ma liitun võttegrupiga ja hakkan semi-superjukuna kaasa sõitma. Antud hetkel oli see minu unistus, päriselt. Ja alates sellest hetkest hakkasin ma kaasas käima kõigil võttepäevadel, välja arvatud Saaremaa ja Hiiumaa, mis oleks logistiliselt liiga kulukaks läinud.
Lõpuks käisingi operaatorina kaasas veel Raplamaal, Pärnumaal, Jõgevamaal ja Tartumaal. Iga võttepäev oli omaette elamus ja kogemus. Sain kiita, sain õiendada, sain naerda, seista kõrvenõgestes, ronida oma kingakestega Türisalu järsust nõlvast alla, filmida laintes, joosta shoulder-rigiga pikki vahemaid, kamandada politseid, filmida mässu ja plahvatavat autot ja filmida-filmida-filmida, rääkida ja teha koostööd mõnede lemmikprofessionaalidega, uusi ja väga meeldivaid tutvusi ja eelkõige kinnitust sellele, et filmimaailmas jätkamine on minu jaoks enam kui kindel. Mul filmisõltuvus süvenes veelgi, enam ma sellest lahti ei saa. Ja ei tahagi ;)
Kindlasti olen ma ääretult tänulik juba sellise võimaluse eest! Ja kindlasti aitäh kõigile, kes osalesid! Kahjuks ma ei asu esilinastuse ajal Eestis, aga sellegi poolest ootan lõpptulemust väga!
Ahjaa, kui keegi tahab filmi teha või omab ägedat koostöö ideed, siis ma olen valmis! :)
Piret Krustok
* * *
Näitleja Tauri Laane, kes mängib fimis Sandrit, muljetab ka oma kogemusest:
Enne filmi casting’ul sattusin just Tõnuga (Õllek) lugema stseeni filmi jaoks – mina Sander ja tema Rait. Olime mõned read lugenud, kui Mikk (Rand) meid katkestas. Saatis meid küll ruumist välja sõnadega „Kõik oli super!“, aga kõhutunne jäi, et katkestas, kuna me üldse ei sobinud :-)
Aga saimegi Tõnuga just need rollid ja kogemus on olnud väga ... hariv! Kummaline sõna? :) Minul isiklikult on sihiks mitte näitlejakarjäär, vaid just filmide tegemine, ning antud projekt andis mulle nii tohutu teadmistepagasi – sain kõrvalt vaadata, kuidas töötavad professionaalsed resizöörid ja kaamera/helimehed ja ka organiseerijad. Tegin küll enda näitlemisrolli nii hästi kui oskasin, aga samal ajal piilusin koguaeg teiste inimeste tööd – et kunagi tulevikus oskaksin ise vägesid juhatada.
Filmtalgude kamp oli mõnusalt mitmekülgne. Kõik vajalikud inimesed olid olemas, kuni selleni, et loomade keeles lehma võtte jaoks juhendada :) Pauside ajal maast ja ilmast rääkides avastasin korduvalt, et leidub ka loomingulisi hingesugulasi, kellega fännasime samade (tuntud) lavastajate töid, ideid ja teostusviise. Peanäitlejad Märt ja Ester hoolitsesid selle eest (kes meelega ja kes kogemata), et võtete vahel igav ei hakkaks :) Tsirkust sai palju ja hea, et kõik nii igavad ei olnud, nagu mina :D
Tõnu puhul alati esimesena hüppab silme ette mälestus romuautost, millega me ringi sõitsime – Tõnul oli koguaeg gaas põhjas :) Isegi kui auto oli vaja transportida 30 meetri kaugusele, hoolitses Tõnu selle eest, et ma kümne küünega istete küljest kinni pidin hoidma :D Fun! :)
Kuna ise tahan kaugemas tulevikus lavastama hakata, siis enim meeldis mulle võimalus jälgida/õppida Ilmari (Raag) ja Renee (Vilbre) ja Rasmuse (Merivoo) tööd – kuna olin nende varasema (hea) loominguga kursis ja nüüd saingi näha selle telgitaguseid. Kõik nad olid lahked ja sõbralikud minu lõpmatutele küsimustele vastama ja kogu „Filmitalgud“ oli minu jaoks üks väga (meeldivalt) õpetlik kogemus :)
Kui ka Sinul on huvi näitlemise vastu, siis olen algatanud projekti „Noortefilm.ee“ – tule jäta enda kontaktandmed ja kui leiame Sinule võimaluse kusagil osaleda, siis saad ka „käe valgeks“ :)
* * *
Jõgevamaa rezhiijuku Kristo Aav:Ma tean, et see kõlab ilukirjandusliku liialdusena, aga ma olen tõesti eluaeg tahtnud osaleda mõne filmi loomise juures, kas näitlejana üht rolli mängida või siis režissööri või operaatorina tervet filmi kujundada. Õieti meeldib mulle igasugune kunstiline eneseväljendus, aga filmindus huvitab kõige rohkem. Seega, kui ma veebruaris filmitalgutest esimest korda kuulsin, tahtsin kohe kaasa lüüa. Samas, tööinimesena kahtlesin, kas mul on piisavalt aega, et mingit väärtuslikku panust anda. Esialgu püüdsin stsenaariumile mõnd naljakat episoodi kirjutada, kuid tähtajaks punnitasin valmis ainult ühe stseeni, mis (õnneks) lõppversiooni ei jõudnud. Ka peaossa ei hakanud kandideerima, kuna ei pidanud selle saamist sadade kandidaatide seast realistlikuks, pealegi pidin just castingu ajal komandeeringus olema. Kõrvalosadeks panin oma ankeedi siiski üles. Võttemeeskonda kandideerisin ka, lisasin ankeedile mõned enam-vähem kunstiväärtuslikud fotod ja videod. Algselt kandideerisin operaatoriks ja monteerijaks, aga siis mõtlesin, et vahet pole, kandideerin režissööriks ka, nagunii ei valita. Kuni...
Täieliku üllatusena leidsin ühel päeval oma postkastist kirja, kus küsiti, kas olen režissööritööst endiselt huvitatud. Muidugi olin huvitatud! Väike mure oli küll aja pärast, kuid kirjas oli, et igas maakonnas läheb aega 1-3 päeva. Otsimine, kus ja millist stseeni lavastama hakata, võttis küll kauem aega, kuid lõpuks usaldati mulle massistseeni lavastamine Jõgeva maakonnas, mille üle olin väga uhke. Täpsemalt sain ülesandeks joonistada piltlugu, ehk kuidas stseen ekraanil välja peaks nägema. Kõigepealt tegin ühe sõidu objektile, Luua-Palamuse maanteele, pildistasin võimalikke võttekohti, ja siis hakkasin joonistama.
Eesolev töö tundub alati lihtne, niikaua kuni pole hakanud tööd osadeks jaotama. No mis see joonistamine siis ära ei ole! Aga kui reaalselt tegema hakata, siis tuleb probleeme igal sammul. Dialoog autos -- millisest rakursist ja kui suures plaanis seda võtma peaks? Kohtumine massiga, kuidas seda edasi anda? Reporter ja kaameramees jooksevad massi kõrval -- kus siis meie kaamera peaks olema? Auto tagurdab, aga kuhu täpsemalt? Ja kus ta liikuva massi suhtes seisma jääb? Jne jne jne.
Lisaks Jõgevamaale osalesin veel kolmes maakonnas, Harju- ja Tartumaal massistseenides ja Lääne-Virumaal monteerijana, õieti küll loaderina, viisin kaarte kaamerast montaažibussi ja nimetasin seal videofaile ümber a´la "STS-38B_PL-2_DUB-3_CAM8". Seal näitasin Mikule ka esialgseid visandeid Jõgevamaa stseenist; selgus, et olin ülesandele valest otsast lähenenud. Õnneks oli meie võttepäevani veel aega, nii et jõudsin ümber teha. Kui lõpuks valmis sain ja pildid Mikule ära saatsin, mõtlesin, et minu töö on nüüd tehtud. Siinkohal olin protsessist valesti aru saanud, tegelikult pidin ka platsil režissööri eest olema. Seletasin peaosalistele nende dialoogi autos, istusin koos operaatori ja helimehega tagaistmel, näitasin klappi ja ütlesin, millal võte algab ja lõpeb, pärast seletasin kontseptsiooni massistseenis osalejatele ja jälgisin, et kõik repliigid ikka filmitud saaks. Mikk juhendas meeskonda, milline stseen kuskohas järgmisena filmida; mulle tundus, et see majandamine tuleb tal paremini välja kui minul ja seepärast ei hakanud rohkem vahele segama. Piltlooga olin ka üle pingutanud, kogu tegevus autos filmiti ainult kolmest rakursist, kaamera vastavalt ukse või kapoti külge monteeritud, ülejäänud praakis Mikk tööplaanist välja. Samas, kui me oleksime operaatori koos kaameraga veel tagaistmele pannud, oleks see jällegi aega võtnud, nüüd aga olime ilusti graafikus ja massiga lõpetasime viimased võtted koguni kolmveerand tundi enne planeeritut. Auto edasi-tagasi liikumine, mida olin plaaninud filmida mitmes osas, filmiti nüüd üheainsa kaadriga. Nagu kirjutas Mihkel Tiks "Korvpalliromaanis" rünnaku kohta: "Alati tuleb planeerida. Enamasti tuleb välja teistmoodi kui planeeriti, aga kui ei planeeri, siis ei tule üldse midagi välja."
Kokku toimus 15 võttepäeva, igaüks erinevas maakonnas. Mina osalesin aktiivselt neist neljal ja olen väga rahul, lõpuks tundsin ennast juba päris meeskonna liikmena. Varem kujutasin ette, et on tüütu teha ühest kaadrist mitu duublit, aga Türisalu ja Tartu massistseenides hakkasin just ootama, et kas tuleb veel üks duubel. Filmi tegemine talgute korras ja üldse kodanikualgatus on hea asi, sest siis tulevad tegema ainult need, kes tõesti teha tahavad. Kui selline projekt peaks kunagi veel ellu viidama, siis ma tahan kindlasti jälle kaasa lüüa, või siis ükskõik millise Eesti filmi juures.
Olen aru saanud, et kui midagi teha, siis ikka südamega ehk siis vaimustusega... siis tuleb see hästi välja ja ka teised võtavad hästi vastu. Filmitalgute korral oli mu vaimustus äärmiselt suur, kuna see on minu meelest üks lahedamaid projekte, mis tehtud ja olen super-rõõmus, et selles osaleda sain. Ma nimelt sain Pärnumaa jupi režissööriks ja minu juhendajaks oli Rene Vilbre, mis ei tähenda, et ma miskit muud kelleltki teiselt ei õppinud. Ma sain ikka mõne asja kohta veel teada, mis tekitas isu veel põhjalikumalt uurimise järele, sest see kokkupuude oli tõesti väga põgus. Asutasin just hiljuti oma ettevõtte (filmistuudio), mille nimeks sai E-Studio ja tegeleb see ettevõte õppematerjalide loomisega (e-kursused, õpiobjektid), seega oli Filmitalgu kogemus minu jaoks lausa eluliselt vajalik. Ma olen väga tänulik sellise kogemuse eest ja olen käpp kui ka edaspidi samalaadseid projekte läbi viiakse :)
Piret Meinberg
No comments:
Post a Comment