Sõna saab üks Tartumaa massistseeniline

Viimane võttepäev

Öeldakse, kui midagi väga tahta, siis moel või teisel selle ka saad. Tulemus ei pruugi olla võib olla selline, mida alguses mõtlesid või lootsid, kuid ju siis on ka see algselt mittesoovitu, see sinu ettekujutusele mittevastav tegelikult just kõige parem versioon, mida elu pakkuda tahab. Seda mõtled muidugi tagantjärele. Ja tagantjärgi on kõik ju kõige targemad :). Talgufilmi idee meeldis mulle algusest peale. Eks sai oma foto väikese tutvustusega ka üles riputatud, kui asjast hakkas asja saama ning üleskutse talgute kodulehele üles pandi. Kahjuks magasin maha selle hetke, kui Harjumaa näitlejatekoolitus toimus ja seega oli üks rong läinud pikka vilet lastes ja korraliku kiirusega. No kui tegijad Su nägu ekstra ja eraldi ei näinud, ei siis olnud lootust ka saada mingit tõhusama tegelase rolli, kus saaks ehk äkiste öelda suisa mõne sõnagi. Egas see pruugi ka muidugi tegelikkuses väga hästi välja tulla. Meenub nt Jüri Järveti poolt telelavastuses „Tema majesteet komödiant“ kehastatud tegelaskuju Käbirlinski, kes pidi ütlema vaid ühe lause „See öö, see vanamees, see tulease!“ Ja veelkord ja veelkord, kuid Käbirlinskil tuli ikka tuleasme kohale tulesäde. Nii et Eino Baskini kehastatud tegelane pidi vaid ahastades hüüatama: Õudne, õudne, Käbirlinski! Mitte tulesäde, vaid tulease, Käbirlinski, tulease! Braavo Käbirlinski, braavo! Kolm tundi tööd ja ei kirbu s…gi!“. Aga jah, jäin ootama uut võimalust. Aeg-ajalt sai ikka käidud talgute kodulehel ja uuritud, mis värk on. Järgmise nö rongiga proovisin sõita Türisalu massivõttele, kuid muud tegemised tulid jällegi segama. „Eks jääb siis selles projektis osalemata“, olid mõtted, mis peas liikusid. Kuid siis tekkis äkki võimalus, et aja ja tegemiste osas klappis peaaegu Tartu oma viimase võttepäevaga. Nojah, kohe hommikul ei saanud ka seekord seltskonnaga ühineda. Tegemist oli ja on ju talgutega ja talgutega võib alati liituda, ükski hing ei ole kunagi liigne, iga abikäsi kulub ära või siis filmi mõttes iga keha leiab oma koha. Nii liitusingi tegevusega poole pealt. See tundus samas täiesti loomulik ja mitte eriti pingutust nõudev käik, sest kaasnäitlejate, nagu meie kohta öeldi, ülesandeks oli olla huviliseks sillal ja selle ümbruses. Ehk olla just seesama tavaline inimene, inimene tänavalt, meie keskelt, kes ikka ajab oma uudishimulikud silmad punni ja tõttab lähemale, kui politseiauto vilkurid vilguvad ja kuhugi on lint ette tõmmatud. Siis ju kohe tahaks tingimata selle lindi taha vaadata, et mis seal taga on. Ja nii saigi natuke tungelda siis politseilindi taga, olla grupis, mille töönimeks pandi käigupealt „Kolm jooksjat ja jalgrattur“, et teistest erinevamal ajal liikumist paika panna ja märku anda. Justkui raamatust „Kolm musketäri ja d`Artagnan“, mõtlesin endamisi. Tegelikult oli täitsa vahva vaadata, kuidas inimesed reageerivad, kui satuvad juhuslikult võttepaigale ning siis öeldakse neile, et hei, tule ka kampa! On selliseid, kes löövad kõhklema, aga enamasti otsustatakse siiski proovida. Suhteliselt lühikeste selgitustega suudeti osalejatele selgeks teha, mida vaja, duublitele pikalt aega ei kulutatud. Mõned vihmapausid sisse ja nii see aeg läks. Igatahes kõige magusamat osa, mida lubati, ehk auto plahvatust, ei jõudnudki ära oodata, ennem tuli Tallina bussile tõtata, et jõuaks mitte kõige pimedamas ja sügavamas öös kohale. Aga talgutel saigi osaletud ehk tegu tehtud.

Kõike kena

Einar