Treilerite puhul hakkas silma (õigemini kõrva) kõigepaelt see, et kasutatud oli muusikat, mida me tegelikult filmis kindlasti kasutada ei saa. Nõnda juhitakse tähelepanu valele meeleolule ning kokkuvõttes ei saavutata vajalikku resultaati.
On näha, et inimesed vaatavad palju erinevaid filmide treilereid ja see tuleb kasuks: erinevates treilerites on kasutataud väga huvitavaid ja nüansirikkaid nippe, mis igal juhul ilmestavad koondideed ja annavad edasi mõnusalt hetkeemeotsioone. Neid kasutatud trikke ja nippe soovime kindlasti ka lõplikus treileris kasutada.
Vajaka jääb treilerite puhul nö "kontseptsioonist". Treiler peab andma filmi kohta selle info, kas on rohkem põnevus, action, draama või kriminull, peab olemasolevate klippidega ehitama selle žanri meeleolu ja sisuliselt andma edasi, millest lugu rääkima hakkab. Meile saabunud treilerid on enamuses kahjuks kaootilised. Ja segadus ei tähenda kunagi head.
Üldiselt on treileritel väga hea rütm ja areng (aga nagu öeldud: tihti ka muusika vale) või väga hästi kasutatud tiitrid rütmi tekitamiseks ja hetked tegelaste tutvustamiseks. Treilerite tegijatel on puudust olnud ainult ühest asjast - teatakse lugu, omatakse klippe, kuid puudub ülevaade filmist. Sellepärast peame muidugi meie, korraldajad, vabandama... aga nii see juba on.
Võitjaks osutus Aivo, kuigi väga-väga häid hetki oli paljudes teisteski treilerites. Ja kokkuvõttes nii ka teeme, kasutame väljapakutud ideid ja nõkse ja saame kõik kokku väga hea treileri!
Tuesday, October 11, 2011
Wednesday, October 5, 2011
Tagasiside plakatikonkursi tööde kohta
Plakatikonkursi ja esika piletite võitja on kujundaja Andres Aarik! Tema plakat ei ole küll lõplik lahendus, mida Filmitalgute filmi plakatina kasutada saab, aga tema lähenemine näitab süvenemist filmi süzheesse, millest vähesed konkursikujundajad lähtusid. Meie filmis nimelt kannab Mihkel sellise Che Guevara näoga särki - ja Andrese plakat näitab sümboolselt, et ka Mihkli tegelaskuju on lõhestunud. Emotsioon jõuab vaatajani.
Aga konkursil oli palju häid töid ja valisime ka kaks eriauhinda. Need kujundajad saavad suure applausi ja Filmitalgute t-särgi. Esimene plakat, mille kujundas Andra Seepter, võitis Kõige Ägedama ja Enim Vaeva Näinud Eriauhinna. :) Ja teine plakat, kujundajaks Olga Makaronskaja, võitis Kõige Professionaalsema Tulemuse ja Kujundusobjekti Iseloomu Mõistmise Eriauhinna. Palju õnne teile, olete tõesti suure töö ära teinud! Ja kasutame kindlasti kõiki konkursitöid Filmitalgute filmi promos.
Plakatikonkursi zhürii tagasiside oli selline:
Punkt üks: kui publiku jaoks pole näitleja nägu (üli)tuntud, siis seda nägu plakatil esiplaanile pigem ei tooda. Kommertsfilmide puhul on kuulsa inimese kasutamine filmis oluline, sest inimesed tulevad vaatama filmis peale jutustatav loo ka näitlejaid - seetõttu tahetakse plakatite peal sellest kohe teada anda, kes filmis mängivad. Nõnda näemegi tänapäeva Hollywoodi filmide plakatitel tihti vaid tuntud näitlejate nägusid ja see ongi kõik. Filmitalgufilm sama reegli alla hästi ei kohandu.
On selgelt näha, kuidas ülimalt tihedasti kasutatav "hollywoodilik stiil" on mõjutamas ka konkursile saadetud tööde suunda: mõni paremini, mõni edevamalt, mõni mitte. Kuidagi on proovitud kokku sobitada filmitalgufilmis esinevate näitlejate nägusid - ja tagajärjeks on siiski "mitte päris see", mis Filmitalgute filmil vaja, sest ainult nägu ei anna edasi, mis filmis toimuma hakkab.
Punkt kaks:
Kui kasutada ikkagi tundmatut nägu suures plaanis plakatil, siis põhjus peab peituma emotsioonis, mida film esindab. Hirm, õudus, iha... mida iganes. Ja oluliseks muutub see siis, kui suudetakse selle tundmatu näo, kuid hea emotsiooni ümber "ehitada" keskkond, mis annab edasi filmile omaseid märksõnu. Filmitalgufilmis on need märksõnad: noored, tagaajamine, hullunud maailm, armastus...
Punkt kolm:
Kui märksõnad on keerulisemad, kui üks nägu või näitleja pilt edasi annab, siis tasub mõelda skemaatilisele lahendusele. Ka graafikale. Ka kollaažile.
Filmitalgufilmi plakat on ilmselt just viimasest punktist lähtudes vaja "üles ehitada". Siin ei mängi peaosades tuntud näitlejad, siin on oluline roll keskkonnal ja oluline roll tegevustel.
Kahjuks pole konkursil osalejatel olnud võimalik veel filmi tervikuna näha, seetõttu on jällegi raske ehitada plakatitele filmi iseloomu, omamata selle kohta ülevaadet.
Punkt neli:
Kujundades "eestifilmilikku" plakatit, mis on must-valge ja baseerub ühele tegelasele ühes konkreetses situatsioonis - peab olema kindel, et see tegelane ja see tegevus on põhiliin ka filmis. Kuna filmitalgufilm katab rohkem karakterid ja juhtumisi, kui üks, siis tavalist eestifilmilikku plakatit sedapuhku kasutada ei tahaks. Tagatipuks kipub must-valge plakat Eesti sügiseses tänavapildis ka lihtsalt ära kaduma (kõik ju ümberingi hallides toonides), kuid plakati ülesanne on silma hakata! Ja kinno kutsuda.
Osalejatele Suur-suur tänu, proff graafik teeb laekunud ideede põhjal järeldused mõttesuundadest ja seabki nendele tuginedes kokku ühe laheda filmitalgufilmi plakati!
AITÜMA!
Aga konkursil oli palju häid töid ja valisime ka kaks eriauhinda. Need kujundajad saavad suure applausi ja Filmitalgute t-särgi. Esimene plakat, mille kujundas Andra Seepter, võitis Kõige Ägedama ja Enim Vaeva Näinud Eriauhinna. :) Ja teine plakat, kujundajaks Olga Makaronskaja, võitis Kõige Professionaalsema Tulemuse ja Kujundusobjekti Iseloomu Mõistmise Eriauhinna. Palju õnne teile, olete tõesti suure töö ära teinud! Ja kasutame kindlasti kõiki konkursitöid Filmitalgute filmi promos.
Plakatikonkursi zhürii tagasiside oli selline:
Punkt üks: kui publiku jaoks pole näitleja nägu (üli)tuntud, siis seda nägu plakatil esiplaanile pigem ei tooda. Kommertsfilmide puhul on kuulsa inimese kasutamine filmis oluline, sest inimesed tulevad vaatama filmis peale jutustatav loo ka näitlejaid - seetõttu tahetakse plakatite peal sellest kohe teada anda, kes filmis mängivad. Nõnda näemegi tänapäeva Hollywoodi filmide plakatitel tihti vaid tuntud näitlejate nägusid ja see ongi kõik. Filmitalgufilm sama reegli alla hästi ei kohandu.
On selgelt näha, kuidas ülimalt tihedasti kasutatav "hollywoodilik stiil" on mõjutamas ka konkursile saadetud tööde suunda: mõni paremini, mõni edevamalt, mõni mitte. Kuidagi on proovitud kokku sobitada filmitalgufilmis esinevate näitlejate nägusid - ja tagajärjeks on siiski "mitte päris see", mis Filmitalgute filmil vaja, sest ainult nägu ei anna edasi, mis filmis toimuma hakkab.
Punkt kaks:
Kui kasutada ikkagi tundmatut nägu suures plaanis plakatil, siis põhjus peab peituma emotsioonis, mida film esindab. Hirm, õudus, iha... mida iganes. Ja oluliseks muutub see siis, kui suudetakse selle tundmatu näo, kuid hea emotsiooni ümber "ehitada" keskkond, mis annab edasi filmile omaseid märksõnu. Filmitalgufilmis on need märksõnad: noored, tagaajamine, hullunud maailm, armastus...
Punkt kolm:
Kui märksõnad on keerulisemad, kui üks nägu või näitleja pilt edasi annab, siis tasub mõelda skemaatilisele lahendusele. Ka graafikale. Ka kollaažile.
Filmitalgufilmi plakat on ilmselt just viimasest punktist lähtudes vaja "üles ehitada". Siin ei mängi peaosades tuntud näitlejad, siin on oluline roll keskkonnal ja oluline roll tegevustel.
Kahjuks pole konkursil osalejatel olnud võimalik veel filmi tervikuna näha, seetõttu on jällegi raske ehitada plakatitele filmi iseloomu, omamata selle kohta ülevaadet.
Punkt neli:
Kujundades "eestifilmilikku" plakatit, mis on must-valge ja baseerub ühele tegelasele ühes konkreetses situatsioonis - peab olema kindel, et see tegelane ja see tegevus on põhiliin ka filmis. Kuna filmitalgufilm katab rohkem karakterid ja juhtumisi, kui üks, siis tavalist eestifilmilikku plakatit sedapuhku kasutada ei tahaks. Tagatipuks kipub must-valge plakat Eesti sügiseses tänavapildis ka lihtsalt ära kaduma (kõik ju ümberingi hallides toonides), kuid plakati ülesanne on silma hakata! Ja kinno kutsuda.
Osalejatele Suur-suur tänu, proff graafik teeb laekunud ideede põhjal järeldused mõttesuundadest ja seabki nendele tuginedes kokku ühe laheda filmitalgufilmi plakati!
AITÜMA!
Subscribe to:
Posts (Atom)