Sellise hüüdega algab filmivõte. Kindlasti on paljud inimesed juurelnud, et mis mees või naine see on, kellel on käes must-valge tahvel, millel on kirjas mingid numbrid ja kisab igakord enne võtet mingeid segaseid numbrikombinatsioone. See tähtis tegelane on Klapp.
Võiks ju mõelda, et see on suht mõttetu ja igav tegevus, kuid see pole sugugi nii, sest Klapist oleneb filmi tegemisel palju. Kõige arusaadavama pildi klapiga mehe rollist võtteplatsil saame siis, kui me võtame ta sealt üldse ära. Mis siis juhtuma hakkama ja mis jääb tegemata? Võtteplatsil ei juhtu suurt midagi, kui klappi pole, sest filmi saab ka temata lindile või mälukaardile salvestada. Režisöör kisab lihtsalt “Võte!” ja ongi kõik. Klapita filmimata ei jää, kuid…
Kui filmitud materjal jõuab montaažiruumi, siis hakkab sealt kostuma kurja sajatust: “Mis kuradi duubel see veel on?!” , “Kus see helilõik on, kus Mihkel saadab Raiti…” , “Ma ei saa mitte midagi aru, kus need duublid tehtud on…” Ühesõnaga tekib korralik kaos, sest duublite alguses puudub info ja hüüatus, millise duubliga on tegu. Siit koorubki välja Klapi olulisus võtteplatsil. Tema peab arvestust, et millise stseeni, plaani ja mitmenda duubliga on tegu. Klapp paneb võtete logisse kõik kirja, mis võtte ajal toimus. Kui duubeli ajal ilmus kaadrisse jalgrattur, kes ei ole filmiga üldse seotud, tõenäoliselt jäi lihtsalt vaatama, et mida põnevat siin filmitakse, siis märgib klapimees selle üles. Hiljem on hea vaadata, millised duublid nässu läksid ja millisel põhjusel. Võtete ajal peab kivisse rajuma või filmilindile kraapima - ükski duubel ei tohi alata Klapita ja teda peavad nägema kõik kaamerad ning kuulma ka helimees. Ja nagu Filmitalgute pealik ütles: “Klapp peab alati kohal olema!”
Montaažimeestel on hiljem suur rõõm, kui nad teavad, millise stseeni ja mitmenda duubliga on tegu. Nad saavad aru, millised kaadrid lähevad heliga kokku ja see väldib olukorda, kus filmimonteerijatel läheks midagi totaalselt sassi. Klapp hoiab sünkrooni.
