Ahoi tõsised stsenaristikahuvilised!
Mõtlesin, et jagaks teiega materjale, mis aitavad natuke mõningaid stsenaariumi kirjutamise tavasid selgemaks teha.
Esiteks, natuke termineid. Eesti filmitööstuses kasutatakse traditsiooniliselt suures osas ingliskeelset terminoloogiat. Kui tahate pakkuda välja eestikeelseid tõlkeid, palun! :)
Juhtlause (Logline): vastab ühe-kahe-kolme lausega küsimusele: millest film räägib? Peaks olema võimalikult tabav ja kaasakiskuv, sest see on lause, mis tekitab lugejas/produtsendis/rahastajas huvi Sinu stsenaariumi vastu.
Sünopsis: filmi tegelaste ja tegevuse lühikirjeldus. Mida lühem ja tabavam, seda parem. Maksimum pikkus on üks lehekülg. Sünopsise lõpus võib jätta filmi lõpu rääkimata, et jällegi huvi üleval hoida. Stsenaariumi puhul on sünopsis see, millega lugu produtsendile/rahastajale müüma minnakse. Kui film on valmis, siis saadetakse sünopsis festivalidele ja müügiagentidele, et neis tekitada huvi filmi ostmise ja näitamise vastu.
Treatment: järgmine samm peale sünopsist. Treatment'is on kogu filmi tegevus lahti kirjutatud, aga ilma dialoogita. See on tavaliselt 10-15 lehekülge ja selles räägitakse juba kogu lugu ära.
Stsenaarium: filmi tekst. Jagatud stseenidesse, kirjutatud koos dialoogiga.
Rezhiistsenaarium: filmi tekst, millele on lisatud kaamera juhised, kaadrisuurused, jne. See on tekst, mille järgi hakatakse filmi tegema. Selle koostab rezhissöör koostöös stsenaristi, operaatori, produtsendi, ja teiste asjaosalistega.
Paljud ehk ei teagi, aga kui google'isse panna mõne tuntud filmi pealkiri ja sõna "script" siis leiab internetis enamus filmide stsenaariume. Neid on hea lugeda ja võrrelda sellega, mida näete ekraanil. Neis on ka näha milline peaks stsenaariumi kirjutamise ülesehitus olema.
Palusin rezhissöör Ilmar Raagil ja produtsent Riina Sildosel laenata meile nende filmi KLASS sünopsist ja stsenaariumit, et saaksite näha milline üks Eesti filmi tekst välja näeb. Pidage aga meeles, et Klassi filmis kasutati väga palju ka improvisatsiooni - nagu paljudes filmides - mis tähendab, et see mis on ekraanil ei pruugi vastata üks-ühele sellele, mis on kirjas stsenaariumis.
Klassi filmi sünopsis
Klassi filmi stsenaarium
Stsenaariume kirjutatakse tavaliselt eriprogrammidega. Kaks enimkasutatavat programmi on FinalDraft ja Movie Magic Screenwriter. Üks hea, tasuta variant on ka Celtx.
Ja nüüd küsimus laiale ringile - kuigi need ei tundu eriti inimestes vastamishuvi tekitavat...:) Mis võiks olla meie Filmitalgute filmi logline??
Maja ehitamist saab tänapäeval alustada ka katusest. Mis ei tähenda, nagu võiks kõike muudki suvalises järjekorras teha.
ReplyDeleteNii või teisiti eelneb tegutsemistele tavaliselt vajaduse tunnetamine ehk saame küsida - mis mõttega midagi teha?
Teatud vaatenurgast võib mõte seisneda ka lihtsalt protsessis kui sellises viibimises. Ka arvamuses, et kui nii pole varem tehtud siis sellest juba piisab.
Või lihtsalt lugudes, mis tunduvad millegipoolest ägedad, naljakad, kurvad või tõsised. Mis iganes põhjust ka ei leiuta, oluliseks jääb vast ikka mingit laadi praktiline kasu, väljendugu see siis kasvõi mingis õpetlikus ivas. Filmikeel võimaldab paljudel hulgaliselt erinevaid ivasid leida. Erinevalt muinasloost või muudest lugudest - lauludest. Mida mitmekihilisemaks õnnestub filmi teha, seda laiem publik sest midagi saab. Ja filmitalgute eesmärgiks, nagu arvata võib, ongi suur vaatajahuvi ja suur osalusvõimalus. Loogiline siis, et maailmalõpp läheb korda kõigile ja sobib filmi selgrooks. Oleme lugenud ja püüdnud koostada või parandada sünopsist - filmi tegelaste ja tegevuse lühikirjeldust. Seda küll olukorras, kus analooge-näiteid kõrval polnud. Sünopsisest saab ka aimu, millest tulevane film räägib. Kuigi Logline - i, kui mõnelauselist kokkuvõtet veel lugeda pole. Tundub aga, et filmitööstuses puudub tava vastata küsimusele - mis (taga)mõttega film sellest või tollest räägib? Võib - olla seepärast vändataksegi nõnda palju filme, mida õieti keegi vaadata ei soovi / viitsi?
Eelnenud mõtteavalduseks sain inspiratsiooni just küsimusest - millise sügavama mõttega seda lugu esitada? Arvan, et ka leidsin. Mis oleks, kui läbivaks
ideeks saaks eestlaste nutikus leida erinevaid lahendusi ähvardavale maailmalõpule, mille tegelikust olemusest pole kellegil aimu ega ülevaadet? Et kõik ülejäänud tegevused toetaksid seda visiooni.
Kas eesti rahva leidlikkus (innovatsioonivõimekus) on tegelikkus, soovunelm või müüt? Meile omistatud isikuomadused nagu individualism, kinnisus ja alalhoidlikkus ei soosi nagu kuidagi loovaid lahendusi. Ses mõttes vastandume näiteks egiptlastele, kes on avatud ja kollektiivsed. Nende miinuseks on sugulasabielud. Meie plussiks segatud geenid. Ehk siis kokkuvõttes fifty/fifty? Ent kriisisituatsioonis oleme vist kõik võrdsed!
Tänan, et jagasid oma mõtteid meiega.
ReplyDeleteTõepoolest, kui kirjutada filmi, siis eelkõige pead mõtlema sellele, miks seda filmi üldse teha. Meie ühisfilmi juures on paratamatult protsess kõige olulisem faktor - oluline on see, et võimalikult paljud inimesed saaksid osa ja õpiksid võimalikult palju filmi tegemisest. Aga samas tahaks ka seda, et lõplik film peegeldaks ka võimalikult paljusid Eesti riigi erinevaid nägusid.
Meie filmi mitmekihilisus peaks just tulema mitmeautorlusest. Ehk, mida rohkem inimesi pakub enda ideid, seda rohkem eritasandeid filmis tekib. Milline oleks see leidlik, innovaatiline Eestlane, kes võiks olla meie filmi tegelane ja kelle näol näitame teistele Eestlastele ja ka maailmale milleks me tegelikult võimelised oleme? Kuidas tema reageerib maailmalõpu uudisele ja ületab need Eestlastele omased, pisut negatiivsed isikuomadused? Kui kujutada sellist tegelast piisavalt läbimõeldult ette, kirjutada tema lugu ja tema lahendus, ja lisada see meie "Tegelaste" loetelusse, siis oleks meil juba materjali, mille põhjal tuua see vägagi oodatud kiht meie filmi juurde.
Kui materjali kodulehel lisamisega on probleeme, palun andke teada - lili[at]filmitalgud.ee - ja proovin aidata!
Jõudu ja häid ideid!
Pole olnud juhust ühtki filmistsenaariumi kirjutada, kuid seoses filmitalgutega on tekkinud ettekujutus, mil viisil toimingut lihtsustada. Et oleks kergem luua - inspiratsiooninoolte tarvis justkui märklaudu välja pannes. Ja et loodu ühtlasi ka publikule hästi peale läheks. Käin välja oma nägemuse selle filmi alusel ja palun asjatundjate arvamust!
ReplyDelete1) Tundub, et esmalt tuleks kasutada filmi teemaga - maailmalõpuga siis - otseselt haakuvat. Mõned märksõnad (peatee märgid): universum, maakera, erinevad looduskatastroofid (meil Soomaa tulvaveteaeg) , maailmalõputeooriad, kliima, Kaali katastroof (saab siduda mürsulehtri teooriaga), ennustamine jne.
2) Edasi tuleks (peale maakondades leiduvale tähelepanuväärsele) kaardistada ka need elulised märksõnad või tunnuslaused (nagu majakad mere ääres või kõrvaltee märgid), mis tähistavad eesti elu (sobivusel ka muu maailma) valupunkte. Või mis ilmestavad kaasaega võrreldes möödanikuga. Näiteks TOIT ja TOITUMINE. Kui veel 20 a. tagasi polnud meil poodides peale tikkude, soola, viina, kalakonservide ja kuivainete suurt midagi - siis praeguseks on muudatus üüratu, kirjeldamatu. Rääkimata rämpstoidu tekkest ja kõikvõimlikest tervist kahjustavatest toidulisanditest. Veel enam ajas tagasi minnes - kui vanasti söödi enamasti sellepärast et kõht läks tühjaks, siis nüüd süüakse peamiselt selleks, et kõht tühjaks ei läheks. Sellega on tekkinud põhimõtteline erinevus, mis viinud mitmesuguste tüsistusteni.
Märksõnu - majakaid veel: haridus-haritus, rikkus-vaesus, innovatsioon-loovus, tööpuudus, väiketalude väljasuremine, väljaränne, korruptsioon, meeste varane surevus, sooline võrdõiguslikkus, gay-teema, alkoholism, narkomaania, turism, NATO, Euroopa Liit, luureskandaal, jne.
3) Lõpuks, kui märksõnade varal õnnestub välja mõelda ja tegelaste või tegevustega siduda - seostada mõni huvitav - sobiv lause, pilt, mõte, stseen või mis iganes informatiivne lüli, mis paneb vaatajat muigama, naerma või mingil muul moel äratundmisele jõudma - oleks juba hästi. Üks eeldus vaadatavaks filmiks oleks olemas.
Isiklike kogemuste põhjal julgen väita, et märksõnadega kombineerimine on teadvusele kergem ja tulemuslikum.
Küllap ka alateadvusele. Või kuidas?
Aitäh postituste eest, leiutaja! Jah, igal lool peaks olema mingi sügavam mõte, mis selle lugejale või vaatajale huvitavaks teeb (sellest räägib ka Arvo Valton ühes klipis Filmitalgud.ee lehel). Meil on üheks teemaks eelarvamuste ja illusioonide purunemine, mis tuli sellest, et peategelasel on kuulsast lauljast mingisugune ettekujutus, kuid lauljaga kohtudes näeb midagi muud. Seda teemat saame ka teistes sündmustes peegeldada. Aga eks praegu saab veel loo kujunemise käigus neid teemasid täpsustada, et mis meil täpselt saab olema siduvaks peateemaks ja millised kõrvalteemad veel läbi käivad.
ReplyDeleteMöödunud nädalavahetusel toimunud stsenaariumilaagris, kus osalesid esindajad igast maakonnast, panime paika selle, kuidas meie lugu täpsemalt jooksma hakkab, nii et saaksime stseenide kirjutamisega edasi minna. Laagris valminud treatment postitatakse filmitalgud.ee stsenaariumifoorumis lähipäevadel. Eestlaste nutikust ning neid valupunkte ja probleeme, mida Sa oma viimase postituse 2. punktis mainid, saame kindlasti loos ära kasutada - nii olemasoleva sündmustiku sees kui ka väikese kõrvalepõikena peategelaste teekonnal (kuigi siiski loo põhiliiniga seotuna) - tuleb ainult sobiv koht leida, nii et hoia lähipäevadel filmitalgud.ee lehel silm peal, sest ootame Sind stseenide kirjutamisel kaasa lööma!